Ilmselt olete kõik kuulnud väljendit „inimene õpib kuni elab“.
Loomulikult – teadmisi kogume kogu elu, saame tarkusi kogemustest ja iga päev õpetab meile midagi. Aga minnes süvitsi, võime selle küsimuse ka ümber pöörata: kas inimene elab ainult seni, kuni ta õpib?
Õppimine kui elujõu märk
Õppimine pole tingimata alati raamatute lugemine või uue kraadi omandamine. Õppida saab iga päev – näiteks kuidas paremini oma aega planeerida, kuidas oskuslikumalt suhelda või uues olukorras hakkama saada. Kui lõpetame uute kogemuste vastuvõtmise, võib elu muutuda tuimaks ja rutiinseks. Õppimine seevastu hoiab meeled erksana ja ka südame avatuna.
Elu kui pidev protsess
Õppimine kui selline ei tohiks aga muutuda eesmärgiks omaette. Me ei pea iga hinna eest endale teadmisi kuhjama. Teadmised ei ole nagu puhkusereisiks pakkimine – teate ju küll seda dilemmat, et „äkki läheb vaja“. Elu väärtus, nagu ka puhkusel olemine, peitub selles, et me elame – naudime hetki, oleme kohal ja kogeme. Kui keskenduda ainult õppimisele, võib juhtuda, et unustame vahepeal päriselt elada.
Tõeline tarkus peitub tasakaalus. Elu pakub meile olukordi, millest õppida ja see omakorda rikastab meie elu ja annab sellele sügavust.
Virtuaalne töö ja pidev õppimine
Ka töömaailmas, eriti virtuaalses, on õppimine vältimatu. Uued platvormid, tehnoloogiad ja tööviisid. Virtuaalassistent, coach või ettevõtja – kõik peavad arenema, et konkurentsis püsida. Aga samal ajal tuleb endale meenutada, et töö on ainult osa elust. Kui pidev õppimine muutub stressiks, võib kaduda rõõm elamisest.
💭 Ehk siis, võib-olla ongi vastus küsimusele lihtne: inimene õpib elades ja elab õppides.
📌 Loe lisaks ka, miks valmidus õppida võib olla väärtuslikum kui juba olemasolevad teadmised.