“Kuidas sul läheb?“
Eestlane ei kurda. Kui keegi selle küsimuse meile tööl esitab, vastame sageli automaatselt „hästi, aitäh” või „pole viga“ – isegi siis, kui tegelikult väga hästi ei lähe ja vigu on ka nagu sigu.
Töökeskkonnas, kus tunnete väljendamist peetakse ebaprofessionaalseks, harjubki inimene oma tundeid „garderoobi jätma” kohe, kui ta kontoriuksest või Zoomi koosolekule sisse astub.
Ja nii sünnib emotsionaalselt neutraalne, kuid psühholoogiliselt kauge kultuur, kus kõik on viisakad, ent tühjad.
Miks see oluline on?
Organisatsioonid räägivad küll avatuse ja turvalisuse olulisusest, kuid vaikimisi ootused on midagi muud:
„Ära võta asju isiklikult.”
„Hoidkem fookust.”
„Ära reageeri emotsionaalselt.”
Tulemuseks on kultuur, kus inimesed ei julge ausalt rääkida stressist, vaimsest ülekoormusest või isegi töövõitudest. Tunded jäävad tahaplaanile – kuigi need on inimese loomulik osa. Samal ajal oodatakse, et oleksime ausad, autentsed ja loovad.
Väga segadusttekitav, kas pole? 😵
Kas oled tööl inimene või ametinimetus?
Kui töökultuuris pole kohta sellele, kuidas inimene end tegelikult tunneb, ei saa tekkida ka usaldust, loovust ega pühendumist.
Ja see ei ole ainult juhtide või personaliosakonna vastutus – iga meeskonnaliige kujundab seda kultuuri läbi väikeste sõnade, pilkude ja reaktsioonide ja isegi vaikimise.
Professionaalsus ei peaks tähendama, et tunded tuleb maha suruda – vastupidi, see tähendab oskust neid kaasas kanda ja nendega ümber käia.
Tundeid ei saa kontoriukse taha jätta. Kui inimene seda üritab, jääb ka temast endast suurem osa ukse taha maha.
Empaatia ei ole samuti pehmus. See on tarkus, mis aitab inimesel tunda end väärtuslikuna ka siis, kui ta parasjagu end tugevana ei tunne.
📌 Loe lisaks ka siit postitusest, kuidas alandlikkus aitab luua keskkonda, kus inimesed tahavad kaasa mõelda ja panustada.