Viimasel ajal tundub, et kõige napim ressurss polegi aeg, vaid tähelepanu. Ja see tundub olevat pidevalt natuke kellegi teise käes.
📲 AI-voog, uudised, sõjad, suhtlusplatvormid, meilid ja kõik muu, mis toimub päriselus… Me ei väsita end ainult tööga, vaid pideva tähelepanu hajumisega.
Igal pool midagi vilgub, hüppab, nõuab – infot, reaktsiooni, kohalolu. Aga kui sageli me tegelikult kohal oleme? Enda jaoks? Ühe asja jaoks korraga? Kõik see ei tekita alati stressi, aga müratase on pidev. Ja kui aju ei saa rahu, ei teki ka selgust.
Räägitakse läbipõlemisest. Aga enne läbipõlemist tuleb ülekoormatud tähelepanu – see, kui sul pole enam hetke, et mõelda, kuulata või lihtsalt olla. Sa ei ole väsinud mitte tööst, vaid sellest, et miski haarab pidevalt su tähelepanu.
Inforahu ei tähenda, et sa loobud maailmast. See tähendab, et sa valid, millele su mõtted kuuluvad.
Kui tööpäev on läbi, on tunne, et oled olnud kümnes vestluses, sadades mõtetes, lugenud kümneid infokilde – aga iseennast pole nagu kordagi kohanud.
Ma ei tea, kas see on päris läbipõlemine. Võib-olla on see lihtsalt vaimne ülekajastus.
Nagu see vilin kõrvus, kui kontsert on läbi.
Ainult et kontsert ei saagi läbi. 🎶
Väsimus ei tule alati töö tegemisest. Mõnikord tuleb see lihtsalt olemasolemisest. See pole väsimus, mida saaks lahendada nädalavahetuse või puhkepäevaga. See on miski, mis koguneb, kui su aju on terve päev olnud kõigi teiste teenistuses – töö, sõnumid, uudised, reageerimised.
Ja päeva lõpus ei olegi sa väsinud mõtlemisest. Sa oled väsinud mittemõtlemise võimaluse puudumisest.
See on minu meelest vist asi, millest me veel vähe räägime.
Et keskendumise probleemid ei tähenda alati nõrka tahtejõudu, vaid lihtsalt seda, et me elame keskkonnas, mis ei soosi selgust ega rahu. Maailmas, kus on vaja ise hakata oma vaimset ruumi kaitsma.
Ja ma ei taha kõike seda siin kirjutada selleks, et jagada „5 soovitust, kuidas oma fookust hoida”. Ma lihtsalt mõtlen, kas saame vahel sellest rääkida?
Et mõistus ei ole väsinud rumalusest või infopuudusest, vaid sellest, et ta ei saa rahu.
Ja et võib-olla peaks vahel lihtsalt vaikust kuulama.
Et päriselt mõelda. Või lihtsalt olla.